Minu näoga onu / The Man Who Looks Like Me

2017
Palju õnne, Eesti!
Estonia
D: Andres Maimik, Katrin Maimik
SC: Andres Maimik, Katrin Maimik
C: Rain Tolk, Roman Baskin, Evelin Võigemast
PC: Maie Rosmann-Lill, Maario Masing / Kuukulgur Film, Kinosaurus Film
100 min
K12
    Language: Estonian   
    Subtitles: English
    Distribution: Kinosaurus Film
    Print source: Kinosaurus Film
    Cinematography: Mihkel Soe
    Music: Sten Šeripov
    Editing: Helis Hirve
Loc: Pärnu,
Helsinki International Film Festival (HIFF)
In the presence of Andres Maimik and Rain Tolk.
Viewed at Kinopalatsi 5, Helsinki, 27 Sep 2018

Laurence Boyce as quoted by HIFF: "In The Man Who Looks Like Me, directorial duo Katrin and Andres Maimik once again explore the differences between two generations […]. Hugo (Rain Tolk) is a music critic who discovers that his wife has been cheating on him. After moving to the countryside to rebuild his life and work on his latest book, his life is disrupted when his estranged father, Raivo (Roman Baskin), arrives on the scene. As Raivo reveals he is going to die, Hugo decides to tolerate his presence. But when Hugo meets therapist Marian (Evelin Võigemast), the father and son find that the direction that their lives have taken means that they are more divided than they once thought."

"While the topic of the film is a well-worn trope, the Maimiks create a fresh angle on proceedings, as the film works as both an exploration of familial conflict and a satire of academic posturing. […] While it is frequently funny – thanks mainly to Tolk and Baskin’s chemistry – the film is unafraid to explore darker territory, examining abandonment and jealousy. The movie also makes good use of its bucolic setting, with Mihkel Soe’s cinematography veering between verdant greenery and rain-sodden skies, mirroring the emotional changes that the characters find themselves undergoing." Laurence Boyce, Cineuropa as quoted by HIFF

AA: A humoristic drama about a prominent music critic facing two crises. He loses his wife. And his father, a bohemian trombone player, is dying.

The music critic is called Hugo, and he has a lot of catching up to do in his relationships with women. He is short-tempered, jealous, and difficult to live with, but he is willing to move to a new level of maturity.

The father is his main headache. Raivo has been a bad father, and now Hugo needs to take care of him. Although Raivo is not well, he has still a nicer touch in the company of women than Hugo. Through his father Hugo learns to know the therapist Marian.

I like the sense of humour in this film. The dating scenes of Marian and Hugo are fresh and sensual. In the climax of the film Hugo arranges his father's funeral complete with a touching funeral speech, and then it turns out to be Raivo's 70th anniversary party: Raivo is very much alive, but not for long.

The location, a lovely beach around Pärnu, is expressively used. It is a soulscape that is used as a location for actual therapy by Marian. Hugo realizes that he is in need of therapy, as well. He has never fully come to terms with the neglect he experienced as a child, and he has never had a good relationship with anybody. He is passive-aggressive, but he has a will to grow up.

Excellent performances from Rain Tolk, Roman Baskin, and Evelin Võigemast. Eloquent cinematography by Mihkel Soe. An intelligent screenplay and fine direction by the duo Andres Maimik, Katrin Maimik.

There is a general affinity to High Fidelity (the novel by Nick Hornby, the film by Stephen Frears) in the gentle satire of the ardent music lover's dilemmas in relationships. No concrete similarity, just a familiar level of intelligence in observing the irreconcilable commitments to music and life.

In the Q&A we learned that Roman Baskin, who plays the grumpy old father, had just died on 13 September 2018. In the recent Finnish film Ilosia aikoja, mielensäpahoittaja, there is a similar theme of a father and a son discovering to their horror that the son has become the mirror image of his impossible father.

BEYOND THE JUMP BREAK: SYNOPSIS FROM WIKIPEDIA:
BEYOND THE JUMP BREAK: SYNOPSIS FROM WIKIPEDIA:

Sisukokkuvõte

Film algab kaadritega, kuidas väike poiss mängib suures aulas komisjonile viiulit. Komisjoni selja taga on hulk tühje toole peale ühe, millel istub vanem mees. Kui poiss on lõpetanud, kõnnivad nad koos toolil istunud mehega majast välja. Poisi küsimuse peale “Isa, kas mul läks hästi?”, vastab mees, et igal inimesel on oma anne, aga Hugo oma tuleb veel üles leida.

Edasi näidatakse Hugo Terasmaad 35-aastasena. Ta on popmuusikakriitik, kes esineb raadiotes ning kirjutab raamatuid. Ühel päeval koju tulles leiab ta diivanilt võõra mansetinööbi. Nõudes oma naiselt Reginalt selgitust, puhkeb tüli, ning Hugo sõidab maamajja, et mõtteid koguda ja kirjutamisega tegeleda.

Hugo isa Raivo Terasmaa on džässmuusik, täpsemalt trombonist, kes teeb tööotsi matustel ning muretseb, milliseks kujuneb tema enda oma. Samuti väidab Raivo end põdevat eesnäärmevähki. Ta sõidab maale Hugo juurde, teatab, et tal on vaid mõned kuud elada jäänud ning nõuab, et poeg hoolitseks tema eest ning korraldaks talle hiljem väärikad matused. Endaga toob Raivo kaasa kohvri, milles olevat kõik, mis peale tema surma alles peaks jääma. Hugo pole isa saabumise üle kuigi õnnelik, kuid ei saa midagi selle vastu ette võtta, sest maja on ka Raivo kodu. Isa ja poja vahel tekivad kohe erinevatel põhjustel konfliktid.

Hugo helistab mitmel korral oma eksnaisele, Reginale ja uurib, kuidas tal läheb, loeb talle lõike oma raamatust ning mängib muusikat. Kõned lõppevad alati konfliktiga. Kuigi Raivo tahab poja muret kuulata ja talle nõu anda, ei soovi Hugo seda. Suvel töötab rannas ka psühholoog Marian, kes korraldab seal inimestele grupiteraapiat. Ühel päeval liitub nendega ka Raivo, kes soovib jagada lugusid oma elust. Marianile see ei meeldi ning kuigi ta püüab Raivot lahkuma sundida, ei tee viimane sellest välja. Ühel päeval kohtab Marian külapoes Hugot, ning uurib, kas too saaks oma isal paluda mitte teraapiasessioone segada. Vestlusega liitub ka Raivo, põhjustades sellega Hugole piinlikust. Tuleb välja, et Marian on Hugo loomingu austaja ning palub mehel järgmisest raamatust autogrammiga koopia saata.

Hugo töötab oma teose kallal ning Raivo käib endiselt grupiteraapias kaasa rääkimas. Hugot hakkab huvitama, kas Marian ehk teda tema enda probleemidega aidata ei saaks ning väidab naisele, et tema “sõbral” olevat muresid, sest läks äsja naisest lahku. Paraku selgub Hugo jutust, et ta siiski enda kohta näiteid tõi. Marian teeb Hugoga erinevaid teraapilisi harjutusi, mis aitaksid mehel lahkuminekust üle saada.

Ühel päeval koju saabudes leiab Hugo kõik grupiteraapias käijad, eesotsas Raivo ja Marianiga, enda aeda korrastamast. Hiljem grillitakse ning Hugo proovib Marianile lähenda, mängides talle muusikat, mille kohta oli kirjutanud lõigu pooleliolevas raamatus. Hetke rikub Raivo, kes tuleb Marianile tromboonimängu õpetama. Õhtul läheb Raivo koos Mariani ja teiste teraapia liikmetega peole. Hiljem liitub nendega ka Hugo, kelle Marian tantsule võtab.

Kaks mootorratturit ja Marian aitavad Hugol Raivo koju toimetada. Marian lahkub. Hugo paneb isa voodisse magama ning läheb seejärel naisele järele. Hugo ja Marian lähevad merekaldal seisvasse vanasse laeva, kus naine suvel elab. Marian kingib Hugole rannakarbist talismani, mille Raivo hiljem pudelit avades ära lõhub. Hugo ja Marian kohtuvad veel mitmel korral ning enamasti häirib nende koos veedetud hetki isa Raivo. Marian vihastab mehe peale kui vahetult peale armatsemist helistab Hugole tema eksnaine Regina ning soovib kokku saada. Järgmisel päeval sõidab Hugole külla Regina, kuid ainult selleks, et teatada plaanist oma uue armastatuga Eestist ära kolida. Hugo ja Regina vahel puhkeb tüli ning mees läheb teraapiaseanssi Marianiga lepitust sobitama, kuid ei suuda otsustada, mida sealt otsib. Marian ütleb Hugole halvasti, kuid vabandab hiljem.

Marianil saavad suvised teraapiaseansid läbi, ning ta kolib tagasi linna. Sama teevad ka rohkete tülide tõttu ka Raivo ja Hugo. Hugo on jõudnud vahepeal lõpuni kirjutada oma raamatu, kuid sellel pole soovitud edu. Hugo otsustab külastada oma isa ning viia ta arsti juurde. Haiglas tuleb välja, et Raivo on oma haiguse kohta valetanud ning on tegelikult terve. Enne kui Hugo vihahoos lahkub, küsib Raivo, kas poeg talle juubelipeo korraldab.

Hugo põgeneb taas maale. Ta lavastab isa kadumise ning korraldab mälestusürituse, mis tegelikult on hoopiski Raivo juubelipidu. Kohal on Raivo vanad tuttavad ning ka Raivo ise tuleb üritusele kohale. Isa ärritub poja idee peale ja lahkub ürituselt. Koju minnes ei leia Hugo oma isa. Õues on paduvihm, Hugo läheb Raivot otsima ning leiab viimase bussipeatusest istumast, käes kohver, mida ta palus pojal tema lahkudes alles hoida. Hugo viib isa koju ning paneb ta voodisse magama. Samal ajal arutleb ta, et Raivo pole talle kunagi olnud kui isa, pigem nagu “minu näoga onu”.

Film lõpeb sellega, et Hugo paneb kirja aja Mariani Tallinna teraapiakabinetti, et naist näha ning kinkida talle oma raamat. Nähes, et naine on rase, pakub ta välja, et võib lapse isaks hakata.